Kommenteeri

Tipikuu septmber 9.-12.09

Kass, stress, tuli ja tegemised ehk 9.-12. september

Märkamatult kiiresti on esimene nädal ja veel mõned päevad püstkojaelu elatud. Kolmandik septembrikuust on möödas, liigume poole peale.

Viimati sai pealinna rahvas tunnustust linnaeluga kaasnevate stressifaktoritega toimetulemise eest. Nüüd peab üles tunnistama, et ega preeriaelu ka päris sanatoorium ei ole. Õhtune ritsikate laul, hommikune udu, päikesetõus ning maagiline tipi ja elav tuli varasügiseses öös on väga nauditavad küll, aga need tulevad siiski kätte väikese agadega. Välitingimustes toimetades, puid lõhkudes ja indiaanikülas uut luues ning vana parandades juhtub ikka, et kusagilt tuleb mõni valus vops. Nii nagu rändur peab oma jalgu hoolega hoidma, et rännak villide ja valu tõttu pooleli ei jääks, nii kipuvad kätega asju teha vehkides tekkima neile kriimud, marrastused ja haavad. Tubastes tingimustes poleks neist ehk suurt lugugi, aga väljas elades, kus käed pidevalt määrduvad, saavad külma vett ja kuuma tuld (igaõhtune lõkke kohendamine) kipuvad need töö käigus saadud haavad ennast ikka ja jälle meelde tuletama, paranevad visalt ja tuikavad häirivalt. Pika ja valju nutu kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et aina välitingimustes elades ei pruugi liiga macholt möllamine pikka pidu teha. Järelikult, tark on olla piisavalt pehmo (töökindad ja õiged riistad) või siis küllalt nutikas et ennetada võimalusel pisemaidki kriime ja ville, rääkimata haavadest. Lihtsalt, et kui nende samade auklike kätega peab välitingimustes nahale küllalt stressirohkeid tegevusi edasi ja edasi tegema, siis läheb asi lõpuks hapuks.
Nii et siit lähevad nüüd kiituskirjad endistele ja praegustele loodusrahvastele, kes ilmselt oskavad olla nii nutikad, osavad ja alalhoidlikud, et rännates hoiavad jalad korras ja tööd tehes käed terved.

Mis siis veel? 

Hämar, pime ja kottpime on mingitel hetkedel, kui näiteks otsid midagi telgi nurgast kotist. Tead küll, oled kindlasti isegi olnud olukorras, kus otsid midagi vähestes valgustingimustes või kui on vaja midagi teha hämaras. Tundub, et hämaras tegutsedes kulub vaimuenergiat rohkem, kui lõõmavate lampide valguses. No tipiõhtud on kõik hämarad, see võtab ilmselt aega harjuda. Jällegi lähevad võidupunktid õuehõimudele, kes ilmselt on suutnud oma elu sedasi korraldada, et õhtu saabudes kas ei ole vaja midagi otsida või on vajalikud asjad une pealt ja silmad kinni leitavad. Nii tundub vähemalt loogiline, kontrollinud ei ole aga selline kohastumine lihtsalt peab olemas olema. Samas peab tunnistama, et loomulik õhtune hämarus tekitab miski hea loomuliku rahuliku tunde ja teistsugused õdusad mõttelõngad.

Ja veel, valge mehe majapidamise steriilsust õues küll ei ole, nagu mainitud käed näiteks saavad kuidagi kogu aeg mustaks. Aga selle kirjutame boonuste alla - pidevad kontaktid pärismaailma osistega laome immuunsüsteemi tugisambaks! Siis veel püstkojapõhjas olev liiv on paljale jalale hea astuda, aga seda liiva ikka satub natuke siia-sinna - teekruusi näiteks (ei tea kuidas küll), magamisasemele ka paar tera ikka pudeneb. Ja et oleks korraga kõik mured murtud, siis veel - valgele mehele nii harjumuspärast täisnurk tagumikutuge kojast ei leia samuti mitte euronõuetele vastava kõrgusega töötasapindu. Sa kas oled püsti või kükkis või kummargil ja jalga puhkad maas.  

Tuli

Pikkade pimedate õhtute peategelane – tuli on õhtutundide parim kaaslane, nii seltskonnale kui üksikule uitajale. Aga ega see vahva kaaslane palja meelitamise peale tantsima ei hakka. Tipi on suur küll, aga ikkagi telk ehk siseruum, nii et siin päris lihtne avatud rändurilõke ei tööta – kuivi ja peeneid halgusid on vaja õhtu peale ikka paar sületäit. Kuigi põlised preeriarändurid ehitasid oma lõkked tipi keskele otse maapinnale või kividele, siis muretuma, paremini põleva ning suitsuvabama tule saab ikkagi tulealusel või tulekastis. Tuli sööb hapniku, ja kui ta seda ei saa, siis hakkab perutama. Ka tahab tuli ikka sugemist ja kasimist, et halgude vahel oleks õhuruumi ja et tulega oleks tegeletud. Tulekast hoiab lõkke ka kenasti koos ja ei lase pudenevaid halge telki rändama. Samuti peegeldavad tulekasti paarikümne sentimeetri kõrgused metallist küljed kuumust kolde keskele tagas, mis omakorda ei lase lõkke servades olevatel alumistel notiotstel liiga lihtsalt tossama hakata. Püstkoja rahvad ehitavad oma lõkked ikka nii, et välitingimustes raskesti hangitav kuiva materjali ei topita mitte jämedamate ja niisekte nottide alla ja vahele vaid vastupidi – kõige jämedam ja märjem kraam läheb lõkke põhja ning aina peenem ja kuivem materjal kõige peale. Nii põleb lõke heleda leegiga ning jämedam ja märjem saab kuuma leegi all vaikselt kuivada ja hoogu võtta. Ka aitab lõkke tippu loodud kuum tuli ära põletada altpoolt kerkivad tossused gaasid. Lisaks väljaspool telki on suitsu väljatõmmet reguleerivad suitsuklappide regulaatorlatid, mis enne tule tegemist keeratakse õigesse asendisse.  Preerias muide puid väga palju ei leidu, nii, et tule tegemiseks kasutati sageli hoopis kuivatatud piisonisõnniku briketti. Samuti, kui just tseremooniate ja pidustustega tegemist ei olnud, siis õhtuid poolde öösse ei venitatud, elu käis ikka päikese järgi.

Paari päeva lõikes on kõik ülaltoodu põnev matkapäeva väljakutse, järgmise nelja-viie päeva lõikes saavad neist asjadest kohanemise komistuskivid, millega tuleb hakata harjuma ja siis edasi on juba õdus pärismaine äraolemine - ehk et oleme kohale jõudnud.

Vihmase ilma vaade Saloonist vibusektorisse
Need on need aukudega käed
 Raamatukogu


Keskpäevane kümblus
Tema nimi on Tuule Genekas - ajas ennast püsti lõpuks
Ühel ööl käis külas kass, nädalavahetuse elas preerias ka väike pealik.

Lisa kommentaar

Email again: