Kommenteeri

Tee ise lumeräätsad


Külm talv, kuumad räätsad 
Kahe viimase külma talvega on lumeräätsadest saanud kuum teema.
Keda see rääts aitab
Arvatavalt 4-6tuhande aasta eest oma alguse saanud räätsad viivad tänagi uhkelt saapapaare metsa, rabasse ja sohu. Lumesaha jälgede ajamisest väsijad võivad räätsade abil muudkui astuda vallide vahelt välja ja ekselda puutumata lumeväljadel või arutada rabaservades metsloomade karmist elust jutustavaid jäljeradu.
Puust painutatud või  plastikust vormitud 
Paljude Põhja- Ameerika indiaanirahvaste seas levinud painutatud puitraamile hoolikalt punutud raagnahast räätsad on endiselt elujõulised, kuid jäänud peamiselt oma kodumandri entusiastide pärusmaaks. Meil astuvad mööda lund igasugused erinevad plastikversioonid.

Puitraamile punutud räätsade kodumaal Põhja-Ameerikas on meistreid, kes annavad oma räätsadele 5aastase garantii. Nö kiirräätsadele ( mis valmivad paari tunniga) nii suuri nõudmisi ei saa esitada. Küll aga on omavalmistatud räätsaga matkal hoopis teine minek, sest lisaks looduselamusele paneb kõrvad mõnusalt liikuma oma enda kätetööna valminud tarbeese- rahulolu igast sammust.
Oma tehtud räätsade lugu 
Meie tegime esimesed räätsad ise valmis ülemöödunud talvel, sarapuust tapitud põikpuudega ja nöörist punutud võrguga. Need räätsad kestsid täpselt uue talve alguseni. Aastaga väga kuivaks muutunud raam murdus (tapikohalt) teekonnal üle suure lageda välja.
Sel talvel on meie käsi olnud juba mõnekümne räätsapaari küljes. Kõik nad on veidi erinevad oma tugevate ja nõrkade külgedega. Viimati said räätsad valu 8 kilomeetrisel rännakul üsna raskel maasikul, kus tuli ületada kraave, ukerdada võsas ja ronida üle mahalangenud puude. Kui TSL plastikrääts "lasi läbi" ca 30-40 cm, siis ise tehtud puitraamiga räätsad lubasid vaid 10-20cm vajumist. Tervena tulid koju nii ühed kui teised.
Asjade hing
Tarbeeset valmistama hakates teeme (juhuslikult või teadlikult) terve rea rituaalseid tegevusi- otsime töö tegemiseks sobiva koha, valmistame ette tööpaiga, vaatame üle ja korrastame abivahendid, vaatleme ja kompame materjali. Teeme seda kõike teatud järjekorras, korrates teatud liigutusi aina ning mõeldes töö käigus valmiva eseme kasutamisele, tulevasele omanikule jne. Siin on veel palju muud, mida tihtipeale ei tea ega märka me isegi. 
Selle kõigega anname me sellele asjale hinge. Hing aga paneb asja elama. Sellised asjad mõjutavad oma omanikke, põhjustavad sündmusi nad võivad tuua õnne, anda jõudu kuid võivad ka ise tunda vajadusi, emotsioone, nälga, uhkust ning teha seeläbi ka koerusi.

Sellisest olendite ja asjade hingestatuse usk on paljud rahvad pannud oma tööriistadele ja tarbeesemetele nikerdama või maalima teatud kujundeid, kaunistama neid ning on õpetanud asjadega väga hoolikalt ümber käima, et keegi ei saaks pahaseks, et laabuks koostöö.

Ilmselt olid meie eelmise talve sarapuräätsad üsna solvunud.  Olid nad ju pikaks ajaks tähelepanuta jäänud ja siis korraga lihtsalt võeti ning ilma tervitamata või küsimata "kuidas läheb"  rakendati saapa külge ja anti talda. 

Hea meister teab kuidas teha hingega asju, mis peavad vastu, toovad rõõmu ja põnevaid seiklusi. Meistriks saamiseks on meil veel pikk tee, kuid see tee on põnev.
Preeriakoda kutsub üheskoos erinevaid räätsasi meisterdama õppima! 


Link postitusele, mis räägib kuidas lumeräätsad muudavad maailmapilti. Klikka pildil
 

Lisa kommentaar

Email again: